Reikipraktikal Jaapanis

Meie nimetame reikit õppinute kokkusaamisi, kus oma protsesse jagatakse, harjutustega energiat võimendatakse ja üksteisele reikit vahendatakse reiki praktikaks.  Inglise keeles nimetatakse neid reiki jagamisteks (“reiki share“). Olenemata nimetusest on need alati kasulikud ja reikit õppinutel on selline eelis, et nad võivad külastada avatud reiki praktikaid kõikjal maailmas. Isegi kui nad kohalikku keelt ei valda, valdavad nad ikkagi ühist reiki rituaalide ja puudutuste keelt.

Meie Jaapani reisi planeerides olin väga rõõmus, kui leidsin veebist lehe, mis kutsus kõiki huvilisi esmaspäevaõhtuti reiki praktikale, olenemata nende reikiastmest ja -liinist. Orienteerumine tundus küll natuke keeruline, sest Jaapanis ei ole nimelt tänavatel nimesid ega majadel numbreid ja teekirjeldused võivad olla lõikude pikkused. Meie oma kõlas: 

“Central Kyoto, near SHIJO/KARASUMA,
in the neighborhood of the head temple “BUKKO-JI “
   c/o “DAIZEN-IN” Buddhist Temple , 397-9, Shinkai-cho,
   Bukko-ji-sagaru, Takakura-dori, Shimogyo-ku, Kyoto
  京都市下京区高倉通仏光寺下ル新開町397-9
  「大善院」 ● HOW to get there: ◆ 7- minute- walk from Subway “SHIJO” Station and/or
   Hankyu Kyoto Line “KARASUMA” Station. ◆ From JR “KYOTO” Station tranfer to the subway line.
   Take the subway bound for KOKUSAI – KAIKAN Station.
   Get off at “SHIJO” Station. 7- minute walk from there. ◆ From Keihan Line “SHIJO” Station, 13 minutes on foot.”

Kusjuures 397-9 ei ole ei maja ega korteri number. Õnneks on mu elukaaslane üpris hea teeleidja ja kaardilugeja. Leidsime selle koha varakult üles ja jõudsime õigeaegselt kohale. See asub ühes väikeses budistlikus templis nimega “Daizen-In” (mille silti küll kusagil väljas ei ole). 

Tuleb minna pildi keskel näha olevast väravast sisse, jätta jalanõud õue riiulile, üleriided koridori stangele ja astuda sisse. Osavõtutasu on 500 jeeni (4 eurot). Kaasa tuleks võtta oma jook, imemaitsvaid suupisteid pakutakse kohapeal. Osalemiseks oleks vaja osata vähemalt algtasemel inglise suhtluskeelt, sest muidu läheks raskeks.

Erinevalt meie praktikatest, kus hilinemist taunitakse ja ka teistest tunduvalt varem lahkujatele vaadatakse viltu, võib seal sujuvalt igal ajal saabuda ja lahkuda. Kõik on sellega harjunud. Samas on mõttekas kohale minna veidi varem, sest kogunetakse ja vesteldakse juba enne algust.


Inimesed olid väga lahked, avatud, reikipraktikutele omaselt vaimselt arenenud ja fokusseeritud. Kahju, et ei olnud kohal selle keskuse vaimset juhti, väliselt Mikao Usuile sarnanevat Hyakuten Inamotot, kes viibis parasjagu Euroopas. Hyakuten kuulub reikiliini, mille kolmas liige ei olnud Hawayo Takata, vaid üks Chiyuro Hayashi teine naisõpilane, Yamaguchi  Chiyoko. Ja mille neljas liige on Hyakuten ise! Kõik kohalviibijad olid tema õpilased, vähemalt kaks neist, üks naisterahvas ja üks meesterahvas III astme praktikud. Naise nimi on kahjuks ununenud, mees oli Hashimoto Kanji ja nad mõlemad olid täitsa tasemel. Kõik teised, kes sellelt praktikalt läbi käisid, (ca 20 inimest) olid kohalikud, peale ühe praktiku, Olaf Böhmi, kes oli pärit Saksamaalt ja rääkis päris huvitavat juttu sellest, et Saksamaal on viimase aasta jooksul toimunud läbimurre spirituaalsete praktikate ja loodusravi tunnustamise osas – neid viljeleb üha rohkem inimesi ja neid aktsepteerib üha rohkem ka ametlik meditsiinisüsteem ja kindlustusfirmad. Hashimoto aga kõneles paeluvalt Kurama mäest. 

Kunagi sai sellel mäel reikiilmutuse Mikao Usui, kes hakkaski pärast seda reikit õpetama ja kasutama ja kelle õpilased on viinud selle kõikjale maailmas. Kurama mäel asub suur tempel ja seal praktiseeriti kunagi ka šugendot, ehk karme mägimunkade praktikaid – kuudepikkusi jookse ja nädalatepikkusi paaste spirituaalsete kogemuste saamiseks. Tänapäeval on aga Kurama mäest saanud uus spirituaalne keskus. Iga aasta 21. mail tähistatakse seal Maa Päeva, mägi kattub mediteerijatega ja rahu eest palvetajatega.

Täpselt kell 19 algas meditatsioon. Selleks pandi tatami matid põrandale ja padjakesed nende peale. Istusime jalgadele, padjakestele toetudes. Soojapuhur pandi kinni. Avati uksed budistliku templi kulla, karra, Buddha kujude, viirukipannide ja küünlajalgadega kaunistatud ruumi, kust tuli jahedust ja tuult. Põles viiruk. Juhendaja, III astme praktik lõi 2x meditatsioonikella. Pidime mediteerima 10 minutit täielikus vaikuses. Mina olen rohkem harjunud juhitud meditatsioonidega või vähemalt enda muusikal kanda laskmisega. Aeg-ajalt mediteerin ka vaikuses. Seal hakkas mul aga nii külm, et suutsin keskenduda ainult endale soojatunde tekitamisele. Või see oligi taotluslik, sest see tõi igatahes täielikult kohale. Enne kui jõudsin päris ära külmuda ja jalad ära surra, kõlasid õnneks kaks meditatsiooni lõppu kuulutavat kella.

Matid ja padjad võeti põrandalt ära. Soojapuhur pandi õnneks uuesti tööle.

Nüüd paluti meid ringi reiki ringiks, seisime mehed ja naised vaheldumisi. Tõstsime käed üles, et ühenduda Reiki Allikaga. Seejärel panime need rinna ette Gasshosse. Juhendaja palus kallutada käed vasakule. Seejärel käed lahutati, vasak läks alla ja parem peale reiki ringis. Paar minutit tunnetasid kõik energia voolamist. Juhendaja soovitas meil vabaneda negatiivsest energiast, milleks vastupäeva ring kasulik on. Seejärel tuli vahetus, parem alla ja vasak peale, energiasuund muutus. Juhendaja palus meil märgata energiasuuna muutumist ja tunnetada, kuidas päripäeva ring meid eneregiaga laeb. Paari minuti pärast võeti lihtsalt kätest kinni ja loeti juhendaja eesütlemisel kolm korda reiki põhitõdesid (Gokai). Päris vahva oli seda jaapani keeles teha.Õnneks olime jõudnud juba nädal aega jaapani keele kõlaga ja intuitsiooniga harjuda ja isegi hääldusharjutusi teinud. Arvan, et kolmandal korral tuli jaapanikeelne Gokai mul päris hästi välja.

Kyō dake wa
(1)  Ikaru na
(2)  Shimpai su na
(3)  Kansha shi-te
(4)  Gyō wo hageme
(5)  Hito ni shinsetsu ni.
 

Kuula!

Istusime poolringis pinkidele. Algas lühendatud variandis Reiju, mida pakkusid Hashimoto ja see teine III astme praktik. Kui ma õigesti aru sain, ei rõhutatud eriti maandamist ega taevaga ühendamist, mis eeldavad õpetajalt suuri kummardusi-sirutusi ja mida nii kiires tempos teha ei saagi. Tegeleti peamiselt pealae, III silma ja kätega. Siiski võimendab ka lühendatud variandis Reiju energiat, mida läkski vaja kohe algaval reiki vannil.

  

Reiki vann on grupireiki ühele grupikaaslasele – saajale on asetatud 3-6 praktiku käed ja reiki jookseb korraga kõigilt, reiki vann on võimas vahend isegi rasketest haigustest tervendamiseks. Reiki vanniks lükati kõrgemad pingid kokku laudadeks ja madalamad toolideks. Laudu pehmendasid tatami matid ja lamajatele pandi peale pehmed tekid. Üks kokkukeeratud padi oli lamajale peapadjaks. Padjad kaeti paberkäterättidega ja kokkukeeratud paberkäterätt pandi ka saajale silmadele, et ta saaks paremini lõõgastuda. Esimesed sessioonid kestsid 20 minutit, tundus, et viimasteks oli vähem aega. Kohad laua ääres ei kujunenud suvaliselt, vaid need määras juhendaja. Kõige hoolikam oldi pea juures olija määramisega, pea juurde lubati vaid kogenumaid ja vaimselt arenenumaid praktikuid. Iga sessiooni keskel paluti saajal keerata seljalt kõhule, et ta igale poole reikit saaks. Kui iga laua neli esimest olid reikit saanud, tehti puhkepaus, pärast mida vann jätkus. Vann oli mõnus, nagu reiki vann ikka. Ma ei ole veel kunagi saanud reiki vanni korraga neljalt mehelt ja kahelt naiselt, tavaliselt on proportsioon vastupidine. Algul nautisin meesenergia küllust, siis aga lõdvestusin sügavalt ja tundsin end täielikus üksolemises reikienergia, kohavaimu ja isegi Jaapani vaimuga. Selleks tasus siia tulla!

Lõpus paluti kõiki selleks ajaks kohale jäänuid pildile, et jääks mälestus Eesti külaliste viibimisest reikipraktikal. Ja siis oligi aeg koju minna. Meile jäid sellest praktikast väga head mälestused. Aitäh Hashimoto, Olaf ja teised!

© Reikimeister-õpetaja Reet Karro 2016

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga