Eesti loitsudest

Sookoer koju, moakoer koju,

tulekoer koju, veekoer koju,

mehekoer koju, naisekoer koju,

tüdrukukoer koju, poisikoer koju,

koer koju, kolm kutsikad kõrvas!

(Sõnad sõnumishaiguse vastu, Järva-Jaani)

Loits on sugestiivne sõnaline pöördumine kellegi või millegi poole, eesmärgiga edendada, ennetada, mõjutada, muuta, parandada, kaitsta, ravida, tõrjuda, tänada, paluda või sajatada. Loitsu taga on usk sõna jõusse. Sõna võis olla nii oda kui kilp – kas relv ründamiseks või kaitse rünnaku tõrjumiseks. Loitsupärimuse elujõulisemad ajad olid kahtlemata siis, kui inimene elas vahetus kontaktis loodusega, kus oli alati palju ebatavalist, seletamatut, ohtlikku ja ähvardavat. Kui oli hädavajalik luua sõnadest kaitsev ring iseenda, oma pere ja majapidamise ümber, et nad kestaks ja edeneks. Ainuüksi sõnal oli võimu kulgeda mitme maailma vahel, ületada kullerina elavate ja surnute ilma piiri, liikuda erinevates sfäärides, taevastes ning maistes, mõjutada mõjutamatut, ravida ravimatut. Esiteks oli alati sõna, sellele järgnes tegevus. Ka kõige lihtsamaid ja igapäevasemaid loitse ümbritses salapära, sest oli päriselt seletamatu, kuidas täpselt kõik toimis. Mida siis veel rääkida loitsudest, mille tekst oli täis aukartust tekitavat salapära, mida oskasid lausuda vaid üksikud, mida kasutati tõeliselt ränkadel ja karmidel puhkudel, kus teised olid võimetud.

Tegelikult on loitsupärimus elus ka kaasajal, osa vanast on teisenenud ja kandunud kaasaega, samal ajal aga tekib juurde uut. Pidev muutumine ja areng on aga ju elus asja, elusa nähtuse tunnuseks. Loitsud on kinnistunud meie igapäevasesse tegevusse ja keelekasutusse , nii et me seda ise tihti ei märka ega teadvusta. Inimene otsib ja vajab teadlikult või alateadlikult rituaale ning maagiat. Ja loitsimine on kahtlemata rituaalne ja maagiline tegevus. Ka siis, kui tegu on kõige igapäevasema „varesele valu, harakale haigus” lausumisega lapsele – see on ilmselt tuntuim ja sagedasim loits, mida on lausunud esiemad, lausuvad praegused ja küllap ka tulevased emad ning mille toime on ühesugune – valu annab järele. Isegi lühikesed sajatused „tont sind võtku” ja „susi sind söögu” on tegelikult loitsud.

Loitsudes avaldub lisaks sisumaagiale ka keelemaagia. Hoolimata lühivormile omasest nappusest on loitsude keel lopsakas ja võrdlused äärmiselt leidlikud. Rahvapärane mahlakus avab eesti keele täies ilus. Kogumiku „Eesti loitsud” aluseks on Mare Kõiva doktoritöö. Loitsudel on oluline osa mis tahes rahva pärimuses ja nii on ka „Eesti loitsudes” suur osa eestlaste maailmapildist ja usust sõnas peituvasse jõusse, eesti keele ja vaimuilma rikkusest. (Lühendatult Veronika Kivisilla eessõnast Mare Kõiva kogumikule „Eesti loitsud”.)

„Loitsud paiknevad sõnamaagia ja sakraalse pärimuse ühisalal. Loitsud (rahvapärane termin sõnad, nõiasõnad” on alati olnud utilitaarse ja püha teadmise sulam, ühelt poolt kõigile avatud ja teisalt vähestele tuntud, usundireeglistikuga seotud ja selle alusel täienenud pärimusliik. Nõiasõnadel on tavalisest kõnest erinev süntaks, rütm ja struktuur, oma grammatiliste vormide kasutamise viis.  Ennekõike erinevad teistest rahvaluuleliikidest tekstides kasutatud sümbolite poolest, kusjuures universaalsed motiivid ning verbaalsed ja kognitiivsed sümbolid on uskumatult püsivad. Loitsudel on olemuslik seos rituaalidega, mille kontekst eristab neid argitekstidest. Nad eristavad invariantseid sõnumeid loodusele ja kõrgematele jõududele. Neid kasutati maailma muutmiseks ja tasakaalu saavutamiseks.

Vaimses pärimuses pole ükski liik teistest jäikade vaheseintega eraldatud, vaid sisaldab ühisalasid ja sarnasusi. Loitsudel on ühisosa ütluste, regilaulude, palvete ja vaimuliku traditsiooniga, rahvapäraste õnnistamis- ja sajatamisvormelitega, samuti kurjade vaimude väljaajamise ehk eksortsismiriituste tekstidega. Nad sulatasid endasse algupäralt ja vormilt erinevaid tekste ja tekstiosi.

Tänapäeval jätkavad loitsud oma kaitse- ja tasakaalustamisülesandega kultuuri- ja usunditekstidena. Olla terve ja õnnelik on ajaülene soov mille teenistuses on enamik loitse.” (Lühendatult Mare Kõiva peatükist „Loitsudest” kogumikust „Eesti loitsud”)

***

Lühendanud Reet Karro, kellele Mulgimaal endises Karksi kihelkonnas asuvas lapsepõlvekodus loeti lapsena iga haigetsaamise korral: “Kiirmus-kaarmus, harakale haigus, varesele valu, mustale linnule muu tõbi!”

Kujutis: https://www.pinterest.com/kristianjoe0860/eesti-kindad-estonian-knitted-mittensgloves/?lp=true

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga