Lühikokkuvõte:

Kõrvuti põllumajanduses massiliselt peetavate, tihti sissetoodud tõugudega on olemas Eesti põlised loomatõud, mis on eriti hästi kohanenud siinsete kliima- ja looduslike oludega ja sobivad Eesti inimesega.

Eesti hobune on hea iseloomuga, sõbralik, kiinduv ja tundlik, seejuures elutingimuste suhtes leplik. Ideaalne hobuteraapiaks. Nendega võiks rohkem kokkupuudet otsida, olge rõõmsad, kui teie lapsed ratsutamas käivad. Kui hobuse soetamine plaanis on, valige ikka Eesti hobune. Eesti maatõugu veised on kindlameelsed, kokkuhoidvad ja üksteise eest seisvad, vähenõudlikud elutingimuste suhtes. Nende piimal on eriti suur valgu-, rasva- ja suhkrusisaldus, kusjuures need on ideaalses vahekorras. See piim sobib kõigist piimatoodetest kõige paremini inimtoiduks. Kui teil on võimalik valida, missuguse lehma piima toiduks tarvitda, tarvitage maatõugu lehma piima ja levitage seda teistele ka :). Eesti maatõugu lambad on pikasarvelised, iidsed, mõningate metslamba tunnustega, vähenõudlikud. Nad sobivad väga hästi maastikuhoolduseks. Nende villa on kõikides valge, musta, pruuni ja halli toonides, vill on siidise kiuga ja ei torgi. Kui teete käsitööd, ärge valige lihtsalt Eestis tehtud villast lõnga, vaid Eesti maalamba lõnga, näiteks siit:

Ja nüüd põhjalikumalt:

Elurikkuse säilitamisel põllumajanduses pööratakse erilist tähelepanu vanadele sortidele ja tõugudele kui hoidmist ja kaitset vajavale väärtuslikule genofondile. Vanad sordid ja tõud on kohanenud hästi kohalike looduslike tingimustega ning hinnatud ka tänapäevases sordiaretuses. Samuti on vanad sordid ja tõud meie esivanemate pikaaegsete kaasteelistena tähtsal kohal meie kultuuripärandis.

Eesti põlised tõud on kujunenud kohalike loodustingimuste ja inimtegvuse pikaajalisel koosmõjul. Vanad tõud on tavaliselt uutest vastupidavamad ja haiguskindlamad, kuid sageli vähem tootlikud. Madal toodangutase on tihti määrav, miks isendite arvukus on väike, sest valdavalt intensiivtootmise tingimustes on iga investeeritud ühik oluline ja peab väljenduma toodangumahus. Kuid on ka häid praktikaid, mis näitavad, et ka tavatootmise tingimustes on võimalik ohustatud tõuge pidada.

Maaelu Arengukava (MAK) viimase, 2011. aasta aruande kohaselt on Eestis ohustatud tõugude isendiline arvukus võrreldes varasema perioodiga suurenenud või püsinud stabiilne.

Eesti põlised, tänaseni säilinud loomatõud on Eesti hobune, Eesti maatõugu veis ja Eesti maalammas. Suhteliselt pikk ajalugu on ka Tori hobusel, Eesti raskeveohobusel ja Eesti vutil, mida loetakse samuti ohustatud sortide hulka. Kuid eelpoolnimetatud kolm on iidse põlvenemisega tõud, mis sajandite jooksul Eesti oludega ja inimesega kohanenud.

Eesti hobune

Eesti hobune on iidse põlvnemisega tõug, mille päritolu kohta puuduvad täpsed andmed. Ta kuulub põhja-metsahobuste rühma. Kohalikud söötmis- ja pidamistingimused ning karm looduslik valik muutsid eesti hobuse kasvult väikeseks, vastupidavaks ja vähenõudlikuks.

Vanimad kirjalikud andmed eesti hobuse kohta pärinevad XI sajandist. Tõule omast värvust eesti hobusel ei ole ja nii leidub neid üsna laias värvigammas. Aborigeense tunnusena on eesti hobusel tume vööt seljal ja laudjal. Eesti hobune on hea iseloomuga, elurõõmus ja elav, kuid siiski piisavalt rahulik, et teda kasutada hobuturismis.

Eesti hobune paistab silma vähenõudlikkuse ja hea söödakasutuse poolest ning võib talve väljas veeta. Tänapäeval on eesti hobune universaalne väikehobune, keda saab kasutada laste ratsahobusena ja pere- ning turismihobusena.

Eesti hobuse säilitamist ja aretamist korraldab Eesti Hobusekasvatajate Selts, kes peab ka tõuraamatut ja viib läbi jõudluskontrolli. Seltsi tegevust toetab 2000. aastal asutatud Eesti Hobuse Kaitse Ühing, kes korraldab teabeüritusi ja annab välja ajakirja Oma Hobu.

Muhu vallas Hellamaa külas asub Tihuse turismi- ja hobusekasvatustalu, kus peetakse Eesti suurimat 300-pealist eesti hobuste karja. Talu karjamaad asuvad saare rannaaladel, mida hobused koos herefordi tõugu veistega n-ö majandavad. Tulemuseks on suurepäraselt hooldatud maastikud.

Tihuse talu on tuntud nii muhulaste seas kui mujal Eestis, aga ka väljaspool Eestit. Talul on väärikas ja pikk ajalugu, mis ulatub 18. sajandisse. Talu peremees Martin Kivisoo on suurte teadmiste ja hea suhtlemisoskusega värvikas inimene, kes jätkab eesti hobuseid kasvatades oma esivanemate tööd. Eesti hobust iseloomustab Martin Kivisoo kui väga tundlikku looma, kes otsib inimesega kontakti.

Kunagi oli hobune inimese lahutamatu kaaslane talutöödes ja igapäevases elus. Tänapäeval on hobuse roll ühiskonnas ja inimese kaaslasena teisenenud. Tihusel on väga hästi läbi mõeldud, kuidas inimesi ja hobuseid taas lähendada. Ratsaspordihuvilised saavad talus tegeleda rakendispordiga ja ratsutamisega. Välja on töötatud kalessisõidu marsruudid mööda kaunist Muhu saart. Ratsutamishuvilistele pakutakse erinevaid ratsamarsruute. Rajatud on muinaskultuuri õpperada, kuna Muhu saarel on 82 eelkristliku kultuuriga seonduvat paika. Martin Kivisoo sõnul on Tihusel võimalik tunnetada mineviku väge, et tänapäevasel muutunud sümbolitega maastikul toime tulla. Eesti hobune aitab seejuures hoida sidet eelnevate põlvkondadega.

Eesti maatõugu veis

Eesti maakarja ainulaadsus seisneb selles, et ta on aretatud meie kohalikust põlistõust ja tal on läbi aegade säilinud rida tõuomaseid tunnuseid nagu näiteks valkjaspunane värvus, nudipäisus ning piima kõrge rasva-, valgu- ja suhkrusisaldus. Maakarja võib pidada eesti rahva kultuuripärandiks, kuid eesti maakarja arvukus on ohtlikult väike.

Maakarja sihipärase aretustööga alustati 1910. aastal, kui tõuaretuses võeti kasutusele läänesoome tõugu pullid. Enne seda peeti väga väikese piimajõudlusega aborigeenseid veiseid peamiselt sõnniku saamise eesmärgil. Aborigeenseid veiseid iseloomustas nende väike kasv: turjakõrgus 109–113 cm (keskmiselt 111,5 cm) ja kehamass 200–300 kg.

1914. aastal hakati maatõugu loomi karjapidamise arendamiseks kandma tõuraamatusse. Tõuveiste registreereerimise eesmärk oli paremate suguloomade valik ja nende põlvnemise, jõudlusvõime ning muude omaduste kohta andmeid koguda.

Eesti aborigeensed veised olid väikest kasvu, väikese kehamassiga, vähe arenenud lihastikuga, madalajalgsed ning mitmevärvilised. Jõudluskontrolli andmetel oli Eestis 1920.–1921. aastal 233 eesti maatõugu lehma (keskmine piimatoodang 1619 kg/a).

1920. aastal asutatud Eesti Maakarja Kasvatajate Selts seadis eesti maatõugu veiste aretuse eesmärgiks aretada olemasolevast mitmesuguse välimikuga kohalikust veisest kohalikele oludele vastav tugeva kehaehitusega vastupidav isend. Soov oli parandada loomade toodanguvõimet, kuid sooviti säilitada tõule omast kõrget piimarasvasisaldust. Tõuaretuses pöörati tähelepanu loomade nudipealisusele ja värvusele, mis pidi jääma valkjaspunane. Korraldati karjade uurimist ja jätkati tõumaterjali ostmist Soomest. Kohalikku aborigeenset veisekarja parandati intensiivselt eri veisetõugudega. Aretustöö tulemusena suurenesid maakarja veiste põhilised kehamõõdud ning loomad muutusid suuremaks ja tugevemaks.

Aretusloomade sihipärase valiku ning läänesoome tõu pikaajalise kasutamise tulemusena on endisest kohalikust aborigeensest veisest tänapäevaks välja kujunenud eesti maatõuna tuntud valkjaspunane (esineb ka teisi värvuseid) nudipäine veis, kelle kehamass on 430–480 kg. Parenenud on piimaand ja piimale on iseloomulik suur valgu-, rasva- ja suhkrusisaldus. Piima laapumisomadused on head.

Maaveiste kasvatus tootmistingimustes ei ole tänapäeval väga levinud. Maatõugu veiseid peetakse suurkarjas pigem missioonitundest, jätkamaks eelkäijate pikaajalist tööd. Hea näide maaveiste pidamisest kõrvuti kaasaegsete tõugudega on Tulundusühistu Mereranna Põllumajandusühistu (PÜ) tegevus. Saaremaal Kaarma vallas tegutseval tootjal on sel alal pikaajalised kogemused. Maaveised on olnud karja hulgas juba ühistu eelkäija Kaarma kolhoosi aegadest.

Mereranna PÜ karjas on kolme tõugu veiseid: punased (684 isendit), holsteini tõugu (40) ja maaveised (36). Ühistu juhatuse esimehe Urmas Lehtsalu sõnul on maatõugu veised üldkarja hulgas väga tublid loomad. Nad on iseloomult kindlad, veidi isepäised, kokkuhoidlikud ja üksteise eest seisvad.

Viimaste aastate tootmisnäitajad kinnitavad, et ka tootlikkuselt ei jää maaveised teistest tõugudest palju maha. 2010. aasta näitajate põhjal s 31 maakarja lehma keskmiselt 6477 kg piima, milles oli 4,41% rasva ja 3,38% valku. 2011. aastal pälvis Mereranna PÜ tehtud töö eest parima maakarja kasvataja rändhõbekarika.

Saaremaal Kaarma vallas kasvab kange saare naise Liia Sooääre käe all Uustla maaveiste kari. Talupidaja Liia Sooäär alustas 1990. aasta alguses mahetalupidamisega. Tollal maheviljelust Eestis veel eriti ei praktiseeritud. Juurutati külvikord, talutööde arenedes spetsialiseeruti kindla liigi kasvatamisele. Veendumus hakata tegelema maakarjaga tuli pärast tõsist kaalumist ning 1989. aastal taastatud Eesti Maakarja Kasvatajate Seltsist saadud teavet, et otsitakse maaveiste kui hävimisohus oleva tõuga tegeleda soovijaid. Liia Sooäär ostis esialgu kaks maaveise mullikat ning soetas hiljem loomi juurde. Kari suurenes ka tänu koostööle Saaremaa tapamajaga sinna viidud väljapraagitud loomade arvelt. Kehvemate lehmade paaritamisel heade pullidega on võimalik saada parem järgmine põlvkond. Koostöös tapamajaga säästeti 15 looma.

Praegu on Uustla karjas üle 20 valdavalt helebeeži looma, kelle aastane piimaand on 5872 kg lehma kohta. Parimalt loomalt on saadud toodangut isegi 7000 kg aastas, mis on selle tõu kohta märkimisväärne.

1995. aastal ehitati majapidamise juurde 35-kohaline vabalaut, mis võimaldab loomade vabapidamist. Selle karja loomi on korduvalt pärjatud erinevate auhindadega. Karja kuulsaim lehm Ürdi on tunnistatud neljal korral maakonna ilusaimaks vissiks. 2010. aastal omistati Liia Sooäärele parima maakarjakasvataja rändhõbekarikas.

Praegu müüakse piima nii piimakombinaadile kui koduküla talupoodi. Kohalikus talupoes valmistatakse sellest mahevõid ja koorejäätist. Maaveiste piimas on väga hea rasva, valgu- ja piimasuhkru vahekord, mis on sobilik just juustu tootmiseks.Võrdluseks: tavaliselt saab 10 kilost piimast keskmiselt 1 kg juustu, maakraja puhul saab samast piimakogusest keskmiselt 1,3 kg juustu.

Liia Sooääre jaoks on maakarja pidamine elutöö ja missioon. Suurt kasumit ta sellega ei taotle, kuid maaveiste kui ohustatud tõu mahepidamine kosutab hinge ja annab elule mõtte.

Maalammas

Eestis on lammas elanud vähemalt 4500 aastat ning on siin üks vanimaid kariloomi. Maalammas on levinud üle kogu Eesti, kuid on paremini säilinud saartel ja rannikul. Eesti maalambad on kogu Euroopas väga erilised, kuna nad on kultuurtõugudest geneetiliselt kaugemad, seega põlisemad kui muud põhjala piirkonna maalambad.

Maalambad on aastatuhandeid kohastunud kohalike oludega, nad taluvad hästi siinset kliimat, liigniiskust ja külma, kasutavad optimaalselt ära looduses leiduva toidu, poegivad probleemideta, oskavad kaitsta oma järglasi ja annavad suurepärast villa. Iseloomult on maalambad leplikud, vastupidavad ja stressikindlad ning vähenõudlikud söötmis- ja pidamistingimuste suhtes. Nad sobivad igasugusele karjamaale ja on head maastikuhooldajad.

Maalammas on väikest kasvu, lühikese kolmnurgakujulise sabaga, kitsa villata pea ning peenikeste paljaste jalgadega. Aborigeensetest tunnustest on tal säilinud sarved, tilbad kaelal, lühike saba, kahekihiline villak (alus- ja pealisvill), suur viljakus, poegimispesa tegemine ja tugev emainstinkt. Värvuselt võivad maalambad olla valged, mustad, pruunid, hallid või kirjud. Üldse valitseb nende välimuses suur mitmekesisus. Maalamba villa kiul on kõrge kvaliteet ja ilusad värvitoonid. Maalamba villast tooted ei torgi.

Maalammas on majanduslikult universaalne ja kasulik loom, kuna kõik tema saadused on võrdselt hästi kasutatavad. Käsitööliste hulgas on maalammas hinnatud kui kvaliteetse valge ja värvilise villa andja. Ka maalamba karusnahk on kõrge kvaliteediga. Maalamba liha on maitsev ja leiab kasutamist restoranides. Maalammas on asendamatu maastikuhooldajana poollooduslikel kooslustel, kus kultuurtõud vastu ei pea.

Mõned aastad tagasi Eestis läbi viidud maalammaste geneetika- ja päritolu-uuringud tõestasid, et maalamba seis ei ole veel lootusetu. Maalammaste genotüüp eristus kultuurtõugudest ning geneetiliste rühmade suur arv viitas küllaltki suurele geneetilisele mitmekesisusele. Eristus neli suuremat geneetilist rühma, mida nimetatakse lammaste päritolu järgi: kihnu (suurim rühm), hiiu, saare ja ruhnu maalambad.

Põlistõuge saab kasutada kultuurtõugude aretamisel ja tõuparandamisel kui geneetilisi variante, mis on antud keskkonnatingimustes paremini kohastunud. Eesti maalammast ei ole aretatud ega parendatud. Seega on maalamba säilinud populatsioonide baasil võimalik aretada kohalikke vastupidavaid ja haiguskindlaid loomi nii maastikuhoolduseks, villaloomadeks kui lihaloomadeks.

Tänapäeval ei ole maalammas tõuna tunnustatud ning seega tema kasvatamise eest ohustatud tõu toetust ei saa, kuid kindlasti väärib ta säilitamist kui kohalikku päritolu geneetiline ressurss. Maalamba arvukus Eestis on pidavalt vähenenud, tema hoidmine ja säilitamine püsib vaid väheste entusiastide õlul. Suuremad maalammaste populatsioonid on Kihnu ja Ruhnu saarel, väiksemad karjad on Saaremaal, Hiiumaal ja Lõuna-Eestis. Eesti maalamba säilimiseks on ellu kutsutud Eesti Maalamba Säilitus- ja Aretusselts.

Maalammast kaitstes austame oma esivanemate pärandit, hoiame elus rahvuslikku kultuuri ja käsitööd ning säilitame pärandkooslusi. Praegu on veel võimalik päästa meie põlistõug väljasuremisest, kuid seni säilinud kohaliku maalamba geneetilise ressursi säilitamine vajaks toetust.

Anneli Ärmpalu-Idvand säilitab Manilaiu rannaniidul kihnu liini maalambaid karjatades elurikkust. Lambad hoiavad korras alasid, mis hoolduseta kinni kasvaksid. Selle tagajärjel kaoksid paljude liikide kasvukohad ning lindude ja putukate elupaigad. Kihnu liini maalammas on Eestis juba võrdlemisi arvukas, hästi hoitud ja kindla välimikuga. 2007. aastst tegutseb MTÜ Kihnu Maalambakasvatajate Selts. Vt Lambawärk.

Taavi ja Imbi Jäetma kasvatavad Lahemaa rahvuspargi lääneserval Kuusalu vallas Uuri külas Pärlijõe kaldal Sae talus maalambaid. Põhikarja on kogutud Eesti äärealadel ja saartel säilinud maalambaid Kihnust, Ruhnust, Lõuna- ja Lääne- Eestist, Saare- ja Hiiumaalt. Maalammas on mitmevärvilise ning -kihilise villaga usin muru- ja võsalõikur. Tema villast on perenaine kedranud käsitsi kaheksat eri värvi ning paljudes pooltoonides lõnga. Kõik villatoonid on algupärased, ühtegi lõnga pole värvitud. Maalamba villast tehtud lõng on pehme ega torgi.

MTÜ MuhuMaaLammas kasvatab maalambaid Muhu saarel. Õrna pinnase ja viletsa rohukasvuga alvarite hooldamiseks sobivad väikesed vastupidavad maalambad kõige paremini. MTÜ on võtnud oma südameasjaks aidata maalamba aretuskarjade abil kaasa Muhu kinnikasvavate loopealsete ja suurte arude säilimisele, väärtustades visa maalammast tema põlises maastikus. Kõik karja lambad on geneetiliste uuringute põhjal maalammaste järeltulijad. Loomad on usinad muru- ja võsaniitjad, nende vill on väärtuslik ja liha hõrk. Väikese ja aeglase kasvu tõttu ei paku nad huvi suurtootmises, kuid oma visaduse ja vähenõudlikkuse tõttu sobivad hästi maastikuhoolduseks, eelistades saare pehmes kliimas ka talvel pigem väljas olla.

Ülaltoodud katkendid on võetud Merrit Shanskiy ja Kadri Kase kirjutatud projekti REVERSE käsiraamatust. Kaldkirjas tekstiosade sisu pärineb autorite personaalintervjuudest loomakasvatajatega.